Töökaaslane Kristiina
Meile lihtsalt „Tiina”. Ta oli vana ja armas inimene. Laululembeline – huumorimeelne! Temaga polnud kunagi igav. Meenutan teda alati hea sõnaga.
Kui Türi metskonda puukool rajati, oli tema üks esimestest töölistest. Siis istutati nööri abil, kuhu oli iga kümne sentimeetri järel seotud väike riideribake. Nöör oli seotud vaiade külge, et taimeread tuleksid sirged. Nüüd on seda tagant järele hea mõelda, et kõik nii algeline oli – naljakas!
Hiljem tegime seda tööd masinaga, ikka viis rida korraga. Temale see masinatöö aga ei istunud. Tema istutatud taimekesed seisid sirges reas põllul nagu sõdurid – hea oli vaadata.
Aga kord kevadel oli Tiina tulnud põllule vaatama sügisest tööd ja oli väga õnnetu. Kevadine ilm oli tõstnud ja kergitanud taimed lääbakile. Metsaülem oli parajasti sealt mööda läinud, ja tema arvanud, et nüüd tuleb riidlema, mis sa eit oled siin kokku keeranud?!
Praeguseks on tema sirges reas kuused ammu metsa kasvama viidud või hävitatud ja tema ise läinud igaviku teele.