Sünnipäevad

Meil polnud just suur klass, poisse, tüdrukuid oli peaaegu võrdselt. Aga oma sünnipäevi pidasime alati! Käisime siis ikka üksteise pool kodus.

Valve sünnipäevad olid vahvad! Tema ema oli head ja paremat meile selleks puhuks valmistanud ja lõbus oli meil seal alati. Valve vanem vend oli end klouniks riietanud ja mängis havai kitarri. Sünnipäeva lõppedes kurvastas vaid see, et see lõbus päev on vaid kord aastas.

Aga üks tema sünnipäev ajas küll hirmu peale. Sünnipäev oli aprillikuu alguses. Sel aastaajal urgitseb vesi juba jõejääle augud. Sinna minnes läksime Jändjalt läbi. See tegi oma kuuekilomeetrise ringi. Aga tagasitulles ütlesid poisid: „Ei mingit ringiminekut, ikka otse!”.

Ja nad tulidki meid üle aitama jõest, milles mustasid veeaugud. Hinge kinni pidades jõudsime siiski õnnelikult teisele kaldale. Seekord läks tõesti õnneks, et me seal kevadises külmas vees jäätükkidega koos supelda ei saanud.

Ka klassiõe Evi sünnipäeval käisime. Tema oli jõukast perest pärit. Ema pidas meieri ametit ja kauplust ka. Kui me kooli suurel vahetunnil hakkasime oma võileibu lahti harutama ja Evi oma leiba pergament paberi seest välja krabistas, levis üle klassi hea „Krakovi” vorsti lõhn. Meil teistel seda igatahes polnud. Tema oli ilus priske proua, meenub kuidas ta tütre sünnipäeval tõmbas sahtlid lahti ja tõstis nendest meile „kamaluga” komme.

Nüüd peab see väike koolitüdruk oma 75-ndat sünnipäeva. Ja kõik lapsepõlve ilusad hetked on kauge möödunud minevik.