Kohtumised metsaasukatega
Igal hommikul kohtusin metsateel teiste töölistega, kes ka tööle ruttasid. Need olid juba pensioni-ealised vanad naised, kes oma väga kasinale pensionile lisa teenisid. Keegi rääkis neist igal hommikul, mis looma ta teeääres näinud oli, eriti ikka põtru. Mina neid näinud polnud.
Kuid ühel hommikul, kui jälle tööpoole astusime, avanes mullegi see võimalus. Teeääres võsastikus oligi noor põder. Tiina pani aga püssi palge(rusika põlveotsa) ja tegi põmm, ja nii see loomake läinud oligi. Oleksin tahtnud teda rohkem näha. Aga kes läinud see läinud!
Leidus teisigi loomi, keda näha sai. Metssigade tuhnimise jälgi oli kõik kohad täis, aga ainult ühte õnnestus näha. Ka suuri karukäpa jälgi nägin. Karu ennast aga mitte. Jänesepoistega sai küll nalja. Nemad „mehikesed” tulid mulle vastu, istusid maha ja pesid silmi, enne ei märganud mind, kui olin mõne sammu kaugusel, siis äkki tegid suure kukerpalli, hüppasid üle kraavi, andes jalgadele valu, kadusid nad mu silmist.
Juhtusin nägema väikeseid rebasepoegi, mängisid kahekesi kraavikaldal. Äkki üks neist märkas mind. Seisin liikumatult paigal ja temake hakkas väga uudishimulikult minu poole astuma. Vaatasime tükk aega „tõtt” kui ta lõpuks minu vastu huvi kaotas ja jälle oma kaaslasega tegevust leidis.
Oli ikka tore jälgida neid metsaasukaid! Kord juhtusin nägema üht pisikest väledat looma, kes aina minu ümber tiirutas, olnud ma varem sellist näinud ja pisut kartsingi teda. Hiljem selgus, et see oli nirk. Kindlasti oli tal pesa lähedal, mida ta osavalt kaitses.