Mälestus isast
Pikk, tumedapäine mees oli meie isa. Lihtne aus eestimeelne mees. Polnud tal minuteada kunagi suurt habet lõuaotsas ega vuntse nina all, nagu tema põlvkonna aegsetel meestel ikka juhtus olema. Linna minnes korrastas ta alati oma välimuse, tõmbas kalifee püksid jalga, kalifeed on kitsaste säärtega, põlvedest ülespoole laienevad püksid, lõi säärsaapad läikima, rakendas hobuse vankri ette, pani kollase looga peale ja läks!
Üldiselt mäletan teda, kui väga korra armastajat inimest. Kõik tööriistad pidid tal alati olema oma panipaikades, et need vajadusel ikka kohe võtta oleks. Seda nõudis ka oma pereliikmetelt. Põline põllumees oli ta oma kõrge vanuseni. Käis veel kolhoosi korra ajal kaheksakümne aastasena tööl, hobusega vedamas sööta ette loomadele ja veel tegi teisigi töid, mis parajasti siis päevakorral oli.
Aga hobused olid tema nõrkus. Viimaseks hobuseks jäi tal kolhoosist välja prakeeritud, viletsal söögil olnud väike helekõrb sälg „Kanni”. Isa poputas ja toitis teda hoolega ja ometi sai sellest näljutatud loomast väga ilus hobune, läikiva karvaga lapiline kaunitar!
Polnud ju enam oma talu, sellepärast polnud võimalik teda kaua pidada. Kolhooside ajal hakata märgistama ja kokku ostma hobuseid. Pidi see armas väike loom ka pika tee ette võtma. Neid saadeti Hollandisse. Isa oli väga kurb. Ta ise ei läinudki teda Tapa raudteejaama viima. Hiljem kuulsime, et rahulik loomake oli seal teiste hulgas päris hulluks läinud. Neid võeti tapaloomadeks. Niisiis aimas ta oma saatust ette.
Kui isa alles keskeas mees oli, armastas ta laatadel käia. Ikka tuli tihti hobuse ostmisi-vahetamisi ette. Kui kaubad olid hästi läinud, tehti naabrimehega liiku, võeti viina ja lasti laulu. Pidime meiegi siis naabripoisiga laulma „Läänemere laineid”, „Mets mühiseb” ja veel mõnda nende meelepärast. Isa laulis ise omaaegseid soldatilaule, mida oli laulnud vene kroonus. Õppisn minagi mõne selgeks – „Kaugel üksi võõra rahva hulgas”, „Sääl Siberis Baikali taga”. Siis kestis sõjaväeteenistus kaua. Mitte nagu praegu, et pole vaja aastatki teenida, ja seda oma kodumaal! Samas teinekord võib Eesti sõjaväeski raskem olla, kui vene kroonus!
Aga palju mälestusi on siin elatud elus, mis meeles püsib ja südamele haiget teeb. Kuid nii see elus kord loodud on. Oli temalgi oma elus eksimusi, mida ta vanas põlves kibedalt kahetses ja andeks palus.
Aga sellest mina vaikin ega kirjuta. Sest armastasin väga oma töökat isa ja meie väikest kodu, kus kasvasime ja veel suurte inimestena ikka oodatud olime ja end turvaliselt tundsime.
Sellepärast kõik mälestused jäägu helgena aegade hämarusse!