Mälestusi möödunust

Mul nagu polekski oma elust tähtsamat meenutada, mis poleks seotud metsaga, ütlen et see oli üks põnevam aeg, see karjaaeg! (Oli nuttu, oli naeru!)

Olime kolme naabrilapsega üheealised. Naabritüdruk Noimi oli minust aastake noorem, poiss Robert, kes polnud küll Naimi vend, sama vana, kui mina, isegi olime ühel kuul sündinud. Nad elasid nii lähestikku majades peaaegu ühe põllu peal. Karjas tuli käia meil kolmel kõigil.

Robertist poiss oli suur raamatukoi, tal oli karjas olles alati raamat kaasas, sundis siis meid tüdrukuid, et me ka tema loomi karjataksime. Kui tal lugemisest küllalt sai, lõi suure plaksuga raamatu kinni ja hüüdis: „Noimi, hakkame kiskuma!” Kääritigi käised üles ja läkski hirmsaks madinaks lahti. Mina nende kismast osa ei võtnud, ainult naersin nii, et silmad märjad. Aga poisi püksireit hoidis kinni ainult õmblus. Pärast käristas ta teise sääre päriselt ära. Oh neid lapsi ja seda lollust! Eks me olime ikka pahad lapsed ka.

Ajasime loomad keelatud kohta, hiljuti rajatud kultuuriraiestikku sööma. Seal oli nii mahlakas rohi, mis loomadele väga meeldis. Õhtuks olid nad endid nii ümarikuks puginud, ja Robert ütles, et küll saab õhtul papa käest kiita.

Parajasti, kui meil seal hea olla oli, sest loomad nosisid rahulikult süüa, kellad kaelas kinni topitud. Robert hüppas kännu otsa ja üritas laulda: „Jüri jürnas, perse kärnas, sittus särki, viskas märki!” Oh sa välk ja pauk, mis siis juhtus!

Meie ees seisis nagu sambla seest väljakaranud härjapõlvlane – rohelise mundriga mees, kuldse tärniga ametimüts peas.

See range ja tõsine mees oli metsavaht Jüri, ja kukkus sajatama. Siis oli meil küll pill lahti, kui lubati kere peale anda ja metsaülemale kaevata. Meil olid palved lahti ja kõik lahenes sedakorda. Tõotasime, et see jääb viimaseks korraks. Kas jäi – ei usu isegi?! Keelatud vili on ikka magus!

Meie kodumetsas olid ka sellised nimed nagu Juudinastik ja Põltsamaa-Saar. Miks sellised nimed? Võib-olla olid nad seotud inimestega, kes seal kunagi töötanud. Aga võimsad puuhiiglased kasvasid seal Põltsamaa-Saares küll. Ja nende alused olid täis rohelisi tõmmuriisikaid ja roosasi villaseeni.

Madalamates kohtades kasvasid sarapuu pöörad. Jätsid oravad meilegi sealt mõne suhu panna.

Oli lihtsalt selline aeg, lapsepõlv noorusaeg! Mets oli helde pakkuma, kõike mis tal oli, leidsime varju tiheda kuuse all, kui müristas ja vihma valas. Toas tundsime rõõmu päikesest ja vikerkaarest, mis vihma möödudes jälle taevas säras!