Tulid kolhoosid

Aastad olid kiired kaduma, jättes kõik nagu vanad asjad, mis oma aja ära elanud muuseumi endisi aegu meenutama. Aasta oli 1940, kui elu asendus uue korraga. Moodustati ühismajandid – kolhoosid! Kõik oli uus ja harjumatu – isegi vastuvõetamatu! Aga elada tuli. Lihtinimesel polnud sellega muud asja, kui olla kuulekas teener oma valitsejatele. Täitsa teised seadused ja korraldused ning nagu vahvale sõdurile „Šveigile” öeldi, pidada suu ja edasi teenida. Teadagi, iga algus on raske. Nii alustati vaesusest ja viletsusest. Polnud lehmi ega hobuseid, keda sinna kolhoosi lauta panna. Ometi neid vajati. Kus mujalt neid võtta oli, kui inimeste käest, kes sinna liikmeks olid sunnitud astuma. Suure murega südames tuli anda kolhoosile loomad, kes siiani olid alati pererahva hoolsa pilgu all toidetud ja hoitud. Andis minu isagi ära ilusa hobuse „Kati”, kelle ta ise kalli raha eest (73 000 Eesti krooni, ligikaudu 47 000 eurot tänapäeval) oli ostnud. Nüüd pidi see hobune saama kolhoosi tööloomaks. Ei läinudki kaua aega, kui see loom hukkus. Ketis olles ajas ta selle kabjaraua vahele, vigastas rabeledes kaela ja viidigi rebastele söödaks.

Kujutlen isa kurbust. See loom oli tema au ja uhkus! Nüüd siis selline lõpp!

Kolhoosi minnes lubati pere peale jätta vaid üks lehm, paar lammast ja seapõrsas. See oli kogu lubatud vara. Tuli majandis tööl käima hakata nii emal kui isal, kas põllul, farmis või kanalas. Töötasust, mis kolhoosis selle eest anti, oli häbiväärselt väike, et sellest ei tasu rääkidagi.

Säilitan veel isa märkmikku iseseisva Eesti ajast, milles on kirjas päev, päevalt tehtud tööd, 571 tööpäeva kohta oli raha saadud nüüd juba rubladesse ümber arvutatuna, 1619 rubla ja 64 kopikat(8000-12000 eurot tänapäeval). Teine sissekanne on 1940.aasta detsembrikuu palga kohta, et 11.jaanuaril 1941 a. pidi saama raha 117 rubla(umbes 2000-2500 eurot tänapäeval). Ja veel, et kahe aastaga oli teeninud(1939-1941) 2054 rubla ja 1 kopikat(ligikaudu 39 500 eurot tänapäeva rahas). See oli üleminekuaeg Eesti kroonilt vene rublale. Neid summasid kunagi välja ei makstud, see raha oli teenitud Eesti ajal. Raha eest polnud reaalselt osta mitte midagi.

Sellised olid palgad kolhoosi algupäevil. Polnud enam oma maad peale õue-aiamaa 0,5 ha, mille peal kasvatati oma pere tarbeks kartulit ja juurvilja. Polnud enam vilja, mida oma aita tuua. Kõik läks kolhoosi viljasalve. Vanad naersid ja arvasid, et nüüd võib hiirgi oma elupäevad lõpetada ja tühja salvenurka ära surra. Ka heina tuli selle ühe lehma tarvis koguda võsastikust ja kraavikallastelt.

Harjumatu elu tegi meele mõruks, aga meie väike Eesti rahvas on ikka ja jälle olnud võõra võimu ja tuulte tallermaa. Tulevad ja lähevad need omameelest suured heategijad – „maailma pöörajad”, aga lihtne tõde on see, et kasu ei too neist meile keegi.

Selliseid aegu ja vabadust, kui oli enne kolhooside moodustamist, ei tule enam päris kindlasti mitte kunagi tagasi. Neid aegu võime ainult meie kalliks pidada ja meenutada, kes me sellel ajal noored olime!