Palav suvepäev ja torm nr. 2
Ühehektarisel kuusepõllul oli küllalt palju hooldustööd, et hoida teda puhas umbrohust. Metskonna auto tõi meid hommikul raietöölistega koos tööle ja õhtul, kella nelja-viie paiku tuli meile järgi. Jäi just see palav südapäev töötamiseks. Et omasin seal metsaveeres omatehtud väikest varjualust – kileonnikest, otsustasin sinna ööbima jääda, et saaks õhtul videvikuni jahedas tööd teha. Lähedal olevast kitsede söögimajast tõin pisut kotiga heina, et oleks pehmem küljealune.
Kõik oligi kena, kuni päikese-ketas oli metsataha kadunud. Siis äkki tõmbus lõunapoolt taevas tumedaks, tuul hakkas tõusma ja nagu arvata võis, oli oodata vihma.
Elasin seal alati nagu oma kodus toas, aga see öö jääb küll surmani meelde.
Algas meeletu äike, taevaalune oli pidevalt tuld täis ja need piksekärgatused tegid mu hirmust kangeks.
Arvasin, et hommikuks olen oma onniga laiaks litsutud, mõne maha murdunud puu all või olen kange tuulega koos onniga nagu „ Baaba-Jagaa” õhku lennanud.
Oli juba päris südaöö, kui mu närv enam vastu ei pidanud, sest välgutamisel ei tundunud lõppu tulevat, ja vihma valas kui pangest kallatud.
Otsustasin traktoristi kodust ulualust-öömaja paluda. Suur oli nende imestus, et ma sellise ilmaga seal üksinda olin. Ka nemad polnud veel pikse tõttu sõba silmale saanud.
Kodused tundsid muret, samuti meie ülemus oli kahetsenud, et ma metsa jäin. Kui teised hommikul tööle tulid, oli autojuhi esimene küsimus mulle, kas ma veel metsa ööseks jään?!
Õhtul olid kimpsud-kompsud kokku pandud, ei olnud enam tahtmist sellist ööd üle elada!