Pühendan emale

Ikka varavalgel, koos päikesega tõusis meie ema, asus tegema oma igapäevaseid toimetusi, ja alles õhtul, kui päike oli juba ammugi metsa taha pugenud, jäi temagi õhtule. Et jälle hommikul kõigega otsast alata.

Ei osanud minusugune laps veel mõelda siis, et emal on palju tööd ja muret. Nägin ta silmis vahel pisaraidki! Nüüd tean – vaevalt keegi meist ka eluraskustest puutumata jääb! Seda märkad alles siis, kui oled seda ise kogenud. Kuidas tahaks veel praegu öelda tänusõnu talle kõige selle soojuse ja armastuse eest, mis ta pühendas oma perele!

Meie väike kodu oli alati soe ja hubane. Alati oli leib laual, ei puudunud piim, liha ja või. Toidust polnud kunagi puudust. Kui tuli keegi juhuslikult söögiajal meile, ei jätnud ema talle kunagi taldrikut panemata. Ikka võttis ta laupäeva õhtutel ahjust lõhnava toidu. Puhtaks küüritud põrandad, millel omakootud triibulised riided, ja õrn roheline asperaagus tagatoa akna all tegi kodu soojaks ja ilusaks. Veel meenub mulle, kui tehti jõulueelseid ettevalmistusi. Tehti õlut! Isa kasvatas selleks rukki-ja odralinnaseid. Kui neil oli parajad „jalad” küljes, siis kuivatati ja jahvatati peeneks. Nendest tehti selline puder ja sellest omakorda leivamoodi pätsid, mis pandi pannidega oma kolmeks tunniks ahju küpsema. Kui nad ahjust välja võeti, tahtsin need suhkrustunud panninurgad kohe ära limpsida, nii maitsvad olid need!

Pühade ajal käis isa veskil, ja tuli tagasi koormatäie kottidega. Ladus nad sahvrisse pingile. Küll oli seal mitut sorti püülijahu, mannat ja kruupe. Ema tegi väga maitsvat rukkipüüli leiba. Seda pandi leivategemise nõuga lõõri äärde hapnema. Soojenduseks veel kasukaski peale. Seda klopiti puumõlaga mitu korda. Meie, lapsed käisime seda ikka salaja näpuga maitsmas, kuigi oli keelatud seda teha.

Lasteks ei jää meist keegi. Nii tuli meilgi aeg seada ise oma elu ja isakodust lahkuda, kes läks sõjaväkke, kes soetas omale teise kodu abielludes.

Nii jäid vanemad kahekesi oma tööde – toimetuste keskele. Jäid oma lapsi ikka ootama koju – ikka pühapäeviti külla! Ema ütles, et isa ei saa akna alt ära tullagi, ikka vaatab, kas juba kellegi peanupp paistab pargipoolt tulema.

Muidugi käisime seal nii tihti, kui kellelegi võimalik. Siis liikusid liinibussid tihti, sõidupilet oli väga odav, võis päevas või mitu korda edasi-tagasi sõita.

Ema tuli mind bussipeale saatma. Ikka võttis laterna kaasa, et valgem, julgem ja seltsim oleks.

Tunnen end süüdlasena, et nende töö ja vaevaga ehitatud kodu, mille ehitamise aegu isa töömehele oma uued saapadki jõuluks palgaks andis, sest raha oli vähe, on meist lastest maha jäetud. Miks polnud meist kolmest kedagi, kes sinna vanemate kõrvale oleks elama läinud? Olime igaüks juba endale elupaigad loonud ja ära läinud oma eluradadele.

Eluraamat on mitu korda oma lehti keeranud. Vanad on oma rahupaiga leidnud.

Haiget teeb südamele aga nähes neid veel püsivaid lagunevaid hooneid, milles elasid aastate eest töökad ja kodu eest hoolitsevad vanemad.

Rohtu kasvanud on teerada toa ja lauda vahel, kus liikus pangepaarid käes meie ema!

Aga vanaisa istutatud, igal kevadel haljaks minev lehispuu kaevu juures jääb selle pere elu mäletama! Sest tuuled, tormid pole suutnud teda räsida!