Üks ilus suvepäev
On aeg kiirel sammul edasi läinud ja mina varsti jälle aastakese omale vanust juurde saanud. Mõtted liiguvad ikka tagasi endiseid aegu meenutades. Tuleb meelde üks väga ilus suvepäev.
Naabri noorikul tuli tahtmine minna kusagilt ravimtaimi korjama, ja ta arvas, et mina võiksin temaga kaasa minna, sest teadsin enam-vähem, kus kohast neid leida võis. Autoga sõites kulus ligi pool tundi kohale jõudmiseks.
Meile avanes vaade tõelisele lilleväljale. See oli kasutamata maa-ala – kesa, mis oli täis igat värvi põllulilli, ristikhein õitses mitmes värvitoonis, mille õietupsudes sumisesid mesilased. Roosa põdrakanep ja violett rass köitsid pilku. Kõikjal sinised, kollased hiireherned ja lisaks kõigile valged ja kollased karikakrad, mis meie ees otse kui merena laiusid, panid meid aina imestama ja ahhetama, kui kaunis võib olla loodus oma loomulikus ilus.
Küsisime üksteiselt, ütle armas sõber, kes on need kõik siia istutanud, kes hooldanud, et nii kaunist vaatepilti võib pakkuda loodusesõbrale inimesele!
Nende hulgast leidsime endale vajalikke ravimtaimi, aga kõige suurema annuse saime tol korral loodust nautides hingele ja südamele!
Kõik mälestused aegade möödudes tuhmuvad, sellist ilu ei näe kindlasti enam kunagi. Seda lilleaasa hakati kasutama hoopis metsa väljaveo laoplatsina. Seal puhuvad nüüd teised tuuled, kõik tundub kurb ja lõhnab teisiti – vinnastatud vaigulõhnaliste männipalkide järele. Jäänud on ainult üks küsimus: „Kuhu kõik need lilled jäid?!”
Oi mu kaunis seenemets, mis on sinuga juhtunud? Kuhu on jäänud kõrged männipuud ja nende all samblased punetavad pohlamättad?
Kasteheinane teerada, mis lookles mändide vahel ja mis päeval sadanud vihma tõttu oli õhtuks mattunud valgesse uduloori? Ei ole neid armsaid puuhiiglasi enam! Ka väikest teerada! Auklikuks ja poriseks on suured metsaveo masinad need tallanud. Kõikjal vedeleb okaspuu jäänuseid, mida pole kellelegi vaja ja millest väärtuslik osa juba ära võetud. Kas seda on teinud torm, kes ei tunne halastust oma teel?
See ei ole torm, see on inimeste kätetöö. Ikka raha ja veelkord raha, mis paneb tegema seda tööd. Metsa asemele tulevad suured lageraie langid heinamaad, kus võimutseb pilliroog, heinputk ja angervars. Kuidas saaks sellises suurekasvuliste taimede keskkonnas kasvada väeti kuuse-või männitaimeke, mida metsa uuendamiseks istutatakse?!
Kas jõuaks meie esiisade kasvatatud Eestimaa metsade asemele veel kasvada sama võimsad puud, mida praegu armutult maha võetakse ja meilt välismaale saadetakse?!
Kas saab tulevane põlvkond kuulda rähni toksimist ja lindude sädistamist, kas leiab kitse-ema varjupaiga oma väikesele pojale, ja kägu meie metsadest nii ära ei kaoks, et kevad möödub teda peaaegu kuulmata?
Kirjutan neid ridu murega südames, sest ma ei taha, et kõik ära laastatakse – lõhutakse. Armastan loodust ja tean, et lõhkuda purustada kõike on lihtne, aga hoiame seda vähest kodumaad ja taltsutame rahaahneid inimesi.