Kõige algus

Mäletan oma lapsepõlve neljandast eluaastast peale, kui ema haiglasse pidi minema. Kuulsin, kui ta rääkis, et temal on nagu rohutirts kõrvataha läinud, aina siristab! Tuli välja, et polnud rohutirts midagi, vaid keskkõrva põletik. Ema viidi haiglasse ja mina pidin minema mamma(ema ema) hoole alla.

Olin seal omateada väga kaua, aga see oli just jõulude ajal, kui ema jälle haiglast koju tuli. Isa oli teda kodu lähedale toonud hobusega ja küsinud, et kas sa suudad siit ise minna? Ma lähen toon lapse ka koju!

Mäletan, et nokkisin näpuga isa palitu nööpe ja olin väga ärevust täis. Seda suurem oli rõõm jälle näha ema, õde ja vanaema, isa toodud ilusat jõulupuud, mille otsa oli pandud värvilised küünlad ja sibulõunad.

Köögi põrandale laotati karvatekk, millel istusime. Vanaema oli küpsetanud suure rosinasaia, ahjust võeti välja suur vorstipann ja ahjukartulid. Mis võis üks väike laps veel tahta, toad olid soojad ja hubased ning kogu pere oli jälle koos!

Meil oli ütlemata hea vanaema. Meenutan teda ikka suure südamesoojusega. Paitagu päikesekiir hellalt ta kalmuküngast! Aga vahest jäi meie kallis vanaema ka haigeks. Siis nutsime õega võidu.

Meie koduääres kasvasid suured saarepuud. Igal kevadel tulid käod sinna kukkuma. Vanaema ütles aga: „Eks nad kutsu mind ära!”. Meie, lapsed käisime kägusid ära peletamas, lootes kõik paha ära hoida.

Et meil kodus loomade söögimaad vähe oli, pidime metskonnast karjatamise loa riigimetsa võtma. Õde oli sarvekandjatele päris karjane, mina moepärast eidekeste sabarakk. Kord tegi õde mulle vembu, ajas lehmad koju ja jättis mind lammastega metsa. Läksin teepeale välja, aga ei teadnud kumb teeots koju viib. Kisasin hästi kõvasti, kui teda mulle järele saadeti, valetasin, et ega ma sellepärast karju, et eksinud olen, vaid ikka sellepärast, et nägin ussi!

Kord naabripoiss(kes seal ka oma loomi karjatas) tellis, et vaataksime veidi aega tema loomade järele, tal olevat kõht tühi ja jooksis koju. Tagasi tuli ta hirmsa sõnumiga, et teie vanaema hakkab surema, juba jalgadest veri jookseb! Tal oli jalal tõesti suur veresooon lõhkenud, mille jooksu isa rihma sidumisega takistas. Ta oli näost väga kaame, aga ikkagi sai terveks.

Nii möödusid aastad ja meiegi kasvasime suuremaks. Kui olin kuuene, „tõi kurg” meie perre väikese poisi – Evald Reinu!

Olin endale venda väga tahtnud ja igalt lendavalt kureparvelt palunud, et nad mu soovi täidaksid. Oli mul temaga aga tegemist küllalt. Õde Selma oli suurem ja vanem, temale anti teha teisi töid, aga see pisike poiss jäi minu hoida.

Mäletan ühte varahommikut kui ema hakkas pesu pesema, mind aeti unisena teda hoidma. Aga et mul uni veel pooleli jäi, tukastasin ja pillasin lapse sülest maha. Ehmatasin väga ja nutsime siis kahekesi, nii hoidja kui laps. Ema lohutas, et pole midagi, ta riide sees, ega ta katki läinud!

Meie isa ja ema olid väga töökad inimesed. Hommikul tõusid nad varavalgel. Isa läks põllule heinaääri vikatiga lahti niitma, et hiljem masinaga ligi pääseks. Tunneksin just nagu praegu seda mesimagusat ristikheina lõhna ja näeksin nagu „vaimusilmas” neid suuri tugevaid heinarõuke. Tulles keskhommikule oli isal midagi imehead meile lastele anda. Need olid metsmesilaste kärjed, täis magusat värsket mett. Tore oli kuulda varahommikul kui ta pinnis vikateid ikka „kilks-kõlks, kilks-kolks”. Taevas oli kõrge ja imesinine, pääsukesed vidistasid meie lauda ümbruses ja toitsid poegi. Kõik oli nii kodune ja armas.

Meie talu oli väike – kümne hektari suurune. Aga loomi peeti omajagu, ikka neli lehma, kaks noort mullikat ja hobune väikese varsaga. Isa ostis põllutööriistu. Siis anti juurdelõikena kaks hektarit oruheinamaad, mille isa kõik ära juuris ja suure võimsa traktoriga ümber laskis künda. Hüppasin nende suurte ümberpööratud vaolahmakate peal, ja mulle meeldis väga see traktori seest tulev lõhn ning lubasin ka kunagi traktoristiks õppida.

Sinna uudismaale külvati kaer ja see kasvas nii võimsalt nagu pilliroog. Õde läks sisse, ainult peanupp paistis välja. Vili veeti küüni ja see oli kuni „pennideni” täis pandud.

Siis käis viljapeksu masin perest peresse ja masin töötas ning undas poole ööni karbiit-lambi valgusel. Vilja tuli nii palju, et kanti meie pahameeleks tubadesse ja valati põrandale hunnikusse ja siis alles aita salve. See oli ilus aeg, vanemad olid alles terved, keskeas inimesed.

Üldiselt olid inimesed tol ajal lõbusad, nagu muresid poleks olnudki.

Tuldi laupäeva õhtutel meilegi külla, paarkümmend inimest naaberkülast. Lõõtspilli mängija kõige ees, ja läkski tantsuks lahti. Meil oli naabriks üks noorepoolne leskmees, kelle naine oli ühel õhtul küllaläinud kangasnuga tooma, sel ööl märatses torm, ja kui see mees teda hommikul otsima läks, leidis ta naise surnuna teeäärest kraavist, kangasnuga kõrval.

Et mehel kodus igav oli, tuligi ta tihti meile. Südatalvel paljajalu! Võttis laualt saia ja noa, ise ütles, et ma proovin kuidas see nuga lõikab, kobis pliidi ees oleva paku peale, tõmbas jalad kössi ja hakkas saia mugima.

Mulle tundus see natuke imelik, aga nii see oli. Tundsime väga puudust tema naisest, oli ta ikka nagu oma inimene, kes käis õhtutundidel videvikku pidamas.