Rästik

Kuusepõldu hooldades olin ise endale määranud preemia. Siis, kui olin plaanitud töö ära teinud, võisin minna kas seene või pohlametsa. Oli just vihmapilv üle käinud, põllu märjaks kastnud, ega saanudki selle tõttu enam tol päeval töötada.

Seadsingi sammud raiestikku. Pohlad olid küpsed punased ja meelitasid korjama. Nii ma siis tõstsingi korvi mättalt mättale neid kogudes.

Koju tulles valasin nad lauale laotatud riidele tahenema ja otsustasin neid puhastada järgmisel hommikul.

Hiljem, õhtul äkki märkasin, et marjade sees on mingi sang. Arvasin, et see on konn mättalt mu korvi sattunud, aga oh-ei. Oli umbes kahe-kolmekümne sentimeetri pikkune noor rästik, sikk-sakk seljal. Tõstsin ta marjadest välja ja panin klaaspurki, kaanele tegin õhuaugud sisse ja viisin siis õue.

Hommikul vara tõin purgiga tuppa tagasi. Pere tõusis üles ja imestas väga mis eluka ma nüüd koju olen toonud.

Oli ime, et ta mind ei hammustanud, kui ma korv käevangus metsast välja sammusin. Ta oli küllaltki agressiivne, keel limpsas sees, valmis enda kaitseks välja astuma.

Ütlesin ussikesele – sina mind ei puutunud ja mina tasun sulle samaga. Viisin ta oma kodu lähedale metsa ja lasin purgist välja.

Hakkas jälle roomates minu poole tulema. Lükkasin ta kepiga kõrvale, soovides talle head teed ja õnnelikku ussielu. Nii lõppes minu tutvus rästikulapsega.