Elas kord üks memmeke

Kes teab, kust ta tuli, aga elama asus ta metsa üksinda. Lootes endaga toime tulla. Nimeks oli tal Rass, Ida. Meie hüüdsime teda ikka Metsa Idaks. Tema enda jutu järgi oli ta meieri-juustumeistri ametit pidanud.

Oma lastest rääkis ta väga halvasti, samuti mehest. Ja rääkides neist läks ta väga kurjaks. Ju oli perekond talle halba teinud. Omapärane oli ta küll, kui Laupale Võstermäe metsa elama asus! Polnud tal seal ju õiget peavarjugi. Oli ainult eestiaegne, kaitseliitlastest jäänud, liivakünka sisse ehitatud onn, mida viimasel ajal üldse polnud kasutatud. Nüüd pidas see vana naine seda oma koduks. Ega ta seal onnikeses niisama vahtinud, vaid hakkas kohe maakirvega omale ussirätsikust(võsa) aiamaad tegema, kus vängelt lõhnavad kalju-ja sinikavarred kasvasid. Haris suure tüki maad puhtaks, kandis külast kaelkookudega(kaela seotav kaigas koos ämbritega) kahe pange kaupa vett, rammutas lahjat maad, ja juba varsti kasvasid seal aedviljad ja maasikad. Istutas piireteks kahekordse kuuseheki, kaevas veekogu joogivee võtmiseks. Veel tegi ta altari, millel oli samblast tehtud kiri – pühendus Jumalale. See oli üks Piiblist võetud salm, mida ma kahjuks enam ei mäleta.

Kui see aiatöö juba enamvähem valmis sai, hakkas ta sinna uut onnikest ehitama. Sellega oli tal pahandust kui palju. Nimelt võttis ta omavoliliselt maha selliseid noori paberipuu jämedusi mände, kui metsavaht talle peale sattus. Jüri, nii oli metsavahi nimi, öelnud talle, et ma sulle veel näitan! Ida polnud aga suupeale kukkunud ja öelnud vastu: „Kas näen siit, või pean lähemale tulema!?”

Metsavaht kartis, et ajab hull inimene viimaks metsa põlema. Muidu oli ta väga abivalmis, lahke ja töökas inimene. Vajadusel tuli minu emale, isale appi heinamaale loogu võtma. Laskis laulugi aegajalt lahti ja võis väga humoorikas ja lõbus olla. Aga kui ta närvi läks, ei võinud ta enam ka pasknääri puuotsas häälitsemas sallida. See pidi tema arust vana Stalin olema, kes Eesti riigi on alla neelanud. Onnike valmis tal külameeste abiga. Pandi mõni aknaruut ette ja punkri ahigi sisse. Elu suvest sügiseni läks normaalselt. Nobedad näpud korjasid metsaande koolisakstele – nii oli leivaraha kindlustatud. Kuid kui algas talv ja elu karmiks muutus, hakkas ta pidevalt ootama mingit rahasaadetist, mis kohe-kohe pidi tulema. See oli ainult tema ettekujutus, mis loomulikult jäi tulemata.

Ühel talvisel päeval läksin talle külla. Nimelt minu ema talitas kolhoosi karja, Ida kunagi palus, et kui mõni lehm piima toob, tooksime talle seda esimese lüpsi ternespiima. Imestasin, et lume peal ühetegi jälge pole, et kuhu ta läinud on? Hakkasin hüüdma ja toast kostis nõrk vastuhäälitsus. Sisenesin tuppa ja mis seal siis nägin – ei jõudnud ära imestada!

Onni keskele oli kaevatud haud. Kuused kõrvale pandud. Augu peal oli mingisugune uks. Tema ise lebas oma räbaldunud magamisasemel, valge-linane musta kantidega kleit seljas, must pael peas.

Niisiis oli ta oodanud oma surma. Aga seda siiski ei tulnud. Olgugi, et tal midagi söödavat ei olnud ja nii oli ta juba mõned nädalad nälginud ja väga kõhnaks jäänud. Ka tookord keeldus ta minu käest toitu vastu võtmast, ainult huuli veega niisutada tahtis, see pidi olema Jumala tahe, ja tema lubas sellest kinni pidada. Palus siis, et ma saeksin mõne noti ja soojendaksin pisut tuba. See oligi ime, et ta sinna ära polnud põlenud, sest põlemise jälgi seal juba oligi.

Tulin koju ja rääkisin külarahvale, mis olukorras see Ida seal metsas on. Nii toodi ta veel samal päeval ühte tallu, kus teda algul vaid jahukördiga toideti.

Mäletan siis üht aprillikuu päeva, kui ta taas jalad alla oli võtnud ja meile tuli. Jalad olid peeneks jäänud nagu pulgad. Ise ütles, et ma olen nüüd palju kosunud!

Peale seda viidi ta külanõukogu poolt Pikasillale. Pikasillal oli velskripunkt, kus omal ajal osutati arstiabist lihtsamat tervishoiuteenust. Pole mul enam meeles, kaua ta seal oli, aga tagasi ta sealt tuli.

Minu lapsed rääkisid, et üks vana tädi oli poes ja palus leiba, lubanud marjadega tasuda, aga kaupmees polevat andnud. Lapsed arvasid, et see tõesti oli see metsatädi. Ostsime leiba ja lapsed läksid seda talle Laupale viima. Oligi käinud minu ema juures, öelnud, et Allmani tädi juba andis, ja et ma kiirustan koju.

Kaua enam ta igatsetud kodus olla ei saanud. Tuldi järele ja viidi arvatavasti Pikasillale tagasi. Tema hilisemast saatusest pole enam midagi teada. Kindlasti on ta ammu siit elust lahkunud.

Ida majake lõhuti maha, ja viidi sanatooriumi lastele kütteks. Alles on möödunud aegu veel meenutamas üksik kask, hekk ja veekogu. Maas vedelesid vanad panged ja pliita jäänused. Jälle on kanarbikku kasvama hakanud haritud maatükk ja kuivanud kibuvitsa põõsas, mis olid erakust inimese kodu akna all. See kõik jääb seda meenutama. See on selle inimese elulugu, niipalju kui minu mälestustesse on jäänud!