Esimene koolipäev

Kindlasti üks suurim elamus igale väikesele inimesele on kahtlemata esimene koolipäev. Sellest on juba nii palju aastaid möödunud, kuid ometi meenub ta ikka, nagu see oleks alles eile olnud.

Isa ostis mulle kooliminekuks ilusa musta põlle, mis oli eest tikandiga tehtud, ja valged sussid, teised rikkamad lapsed ütlesid, et need on „piimast” tehtud. Mul oli ükspuha, peaasi, et olin omateada korralikult riides!

Aga seda esimest korda kooliminekut ei jõudnud ma kuidagi ära oodata. Ema läks varahommikul külast seapõrsaid ostma, mina ei suutnud teda ära oodata. Panin ise oma aabitsa, pinali ja värvipliiatsid padjapüüri sisse ning marssisin kooli. Miks mulle siis koolikotti polnud ostetud ei tea, aga hiljem sain sellegi. Aga naeru oli selle padjapüüri pärast küll!

Meie klassis oli kolm õpetajat: hr. Paap, pr. Taavet ja preili Otti. Mäletan viimast kui väga head inimest. Kõige rohkem meeldisid mulle tema „koduloo” tunnid. Ta istus meie ees, jutustas loodusest ja loomadest. Ta oskas seda nii värvikalt teha, et olime vaikselt ja kuulasime huviga.

Kord kevadel jäi ta haigeks palavikku ja puudus koolitundidest. Läksin talle siis metsast jõhvikaid korjama. Need olid kevadel eriti head. Hiljem meenutas ta seda lapse osavõtlikkust mitu korda.

Nagu kõik õpetajad vahetavad koole, nii ei jäänud temagi alatiseks meie kooli õpetajaks. Palju aastaid läks mööda, ega teadnud temast midagi. Aga siis hakati korraldama kooli kokkutulekuid. Ja nägin teda juba täiskasvanud inimesena. Ta oli tublisti vananenud.

Olin bussiga sinna teel, ja seal oli teisigi õpetajaid ning endisi õpilasi.

Arutasin siis bussis, et ei tea kas minu esimese klassi õpetaja ka peaks tulema, samas küsis üks õpetaja – kes see peaks olema. Ütlesin, et preili Otti, ja minu suureks üllatuseks ning heameeleks ütles ta: „Näe, seal ta istub!” Meil oli ka väga hea meel. Kallistasime, nutsime ja naersime. Olime veel mitu aastat kirja ja kaartide saatmisega seotud ja veel ühe korra nägime, kui ta käis Türil kultuurimajas Põltsamaa tantsugrupiga esinemas. Veel viimast korda hoidis minu ja ühe koolipoisi käest kinni, ja nimetas meid ikka oma lasteks! Aga siis katkes meie sõprus. Saatsin talle kaardi, aga vastu ei kirjutanud enam tema, vaid ta õde ja teatas, et teda ei ole enam, oli surnud kopsupõletikku.

Mul on väga kahju, aga hea meel selle üle, et minu esimeseks õpetajaks oli juhtunud hea armas inimene, keda annab veel praegu mäletada.